Elulõngade kasvatamine

Maakeral arvatakse kasvavat 250-300 looduslikku elulõngaliiki. Nendest suurem osa, ligi kaks kolmandikku kasvab, Euraasia kontinendil. Enamik elulõnga looduslikest kasvukohtadest asub parasvöötmes, mõned ulatuvad ka troopikasse. Kõige rohkem erinevaid liike kasvab Ida-Aasias. Lääne-Euroopa aedades on elulõngaliike kasvatatud ilutaimedena alates 16. sajandist. Esimene kirjalik teade elulõngade kohta pärineb 1548. aastast W. Turneri raamatust „The Names of Herbes“

elulõngade kasvatamine

Elulõngad võib jagada kahte suurde rühma: suureõielised elulõngad ja väikseõielised elulõngad. Suureõielised elulõngad on enamasti inimese poolt aretatud hübriidid. Väikseõielised on valdavalt metsikud liigid ja nendest aretatud sordid.

Eestisse jõudsid üksikud elulõngasordid juba enne Esimest maailmasõda. Esimene teade siinse elulõnga kohta pärineb Torist: 1910. aastal tõi Tori mõisa omanik Frey oma aeda Jackmani elulõnga (C. x jackmanii). Laiemalt hakati elulõngasid meie aedades kasvatama aga alles 1960. aastatel. Pärast seda, kui Aarne Kähr Moskvast esimese suureõielise elulõnga Räpinasse tõi ja Ilmar Laanes selle kasvuhoones edukalt sinise elulõnga (C. viticella) juurele pookis, sai elulõngakasvatus hoo sisse. Uustulnuk edenes meie kliimas hästi, sellest huvitusid mitmed tuntud aednikud ja aretajad. Elulõngahuviliste omavahelisel läbikäimisel õpiti elulõngu tundma ja paljundama ning vahetati Eestis kasvatatavaid sorte. Järgmisel kahel kümnendil, seitsme- ja kaheksakümnendatel aastatel võitsid elulõngad paljude koduaednike südamed ning muutusid Eestis väga populaarseks. Uue tõuke elulõngade levikule Eestis andis Adolf Vaigla eestikeelse raamatu "Elulõngad” ilmumine 1982. aastal. Tänapäeval kasvab igas teises-kolmandas koduaias kauneid elulõngasorte. Elulõngade kiiret levikut Eestis on soodustanud ka iga-aastased ülipopulaarsed taimelaadad, eriti Türi lillelaat, kus on alati müügil suures valikus elulõngaistikuid.

Kasvukoht

Siiani on Eestis elulõngu kasvatatud põhiliselt koduaedades, kuigi see kaunis dekoratiivtaim sobiks oma erinevate kasvukujude ja kasutamisvõimaluse poolest ka linnaparkidesse ja haljasaladele. Linnahaljastuses on elulõngad kasutusel Jaapanis, mõningal määral ka Lääne-Euroopas.

elulõngade kasvatamine

Valides õigeid elulõngaliike, -sorte, võib Eesti tingimustes saavutada pideva õitsemise maikuu keskelt novembri alguseni. Sellel pildil oleval istutusalal ongi nii tehtud. Mai keskel hakkavad õitsema alpielulõngasordid : 'Konstantin' , 'Estrella ' , 'Memm'. Juunis-juulis näitavad oma õieilu tervelehelised elulõngad : 'Aljonuška', 'Arabella', 'Juuli', 'Rooguchi' ja ka c. tangutica. Juulis alustavad õitsemist ka suureõielised elulõngad: 'Sinililla', 'Filigree' ,' Ville de Lyon'. Pildile ei mahtunud augustis õitsemist alustav mandelelulõngasort 'Sweet Summer Love' ja fargesiielulõng 'Paul Farges'. Õiteilu lõpeb, kui öine temperatuur langeb miinus 5-7 kraadini.

elulõngade kasvatamine

Suureõielisi elulõngu võib istutada nii päikese kätte kui ka poolvarju. On kombeks saanud kasvatada elulõngu seina ääres, elumaja kaunistuseks.

Kõige paremini arenevad suureõielised elulõngad aga lagedal päikesepaistelisel kasvukohal, murus, tugevatel raud- või puutoestustel. Seinaäärses kasvukohas algab küll õitsemine nädalapäevad varem kui lagedal, kuid samas möödub kiiremini, õied on väiksemad, kuna sein varjab osa valgust ja vähendab taime toitumisruumi.

elulõngade kasvatamine

Looduslikud liigid on vähemnõudlikud. Neid võib kasvatada ka maja põhjaseina ääres, aiapiiretel, juhtides väädid looduslikele toestustele - puude ja põõsaste võradele, kuivanud puudele, võrktaradele või vanadele müüridele.

Erinevatest elulõngade kasvatamise võimalustest saate ka lugeda artiklist: Kümme võimalust elulõnga kasvatamiseks ja kasutamiseks Taavi Kivistik Avaldatud "Maakodu" Juuni 2001

Istutamine

Elulõngad jäävad pikaks ajaks ühele kasvukohale. Meie talus on ka üle 40 aasta vanuseid elulõngataimi, mis keskpärase hoolduse juures igal aastal rikkalikult õitsevad. Parim istutusaeg on kevad, aga potitaimi võib istutada kogu suve ja sügise. Teise kasvukohta ümberistutamiseks sobib kõige paremini varakevad või -sügis, september. Elulõng kasvab oma istutuskoha täis enamasti 4-5 aastaga. Just selle tõttu istutatakse elulõngu tavaliselt 2-3 taime kaupa, et saada kiiremalt suuremat elulõngapõõsast. Taimed istutatakse üksteisest poole meetri kaugusele.

  1. Vali sobiv kasvukoht.
  2. Kaeva istutusauk küllaltki avar, vähemalt 50x50x50 cm. Nii saab ka viletsamates mullastikuoludes parema tulemuse.
  3. Pane istutusaugu põhja kõdusõnnikut, viljakat kompostmulda või sügisväetist. Kui aias on palju mutte, võib orgaaniline mass kahjuks tulla, sest mutid lähevad sealt ussikesi ja tõuke püüdma ning võivad istikut kahjustada. Sellisel juhul tasub piirduda kompleksväetisega.
  4. Lisa auku ligi 10 cm väljakaevatud mulda ja sega komposti või kõdusõnnikuga.
  5. Täida ülejäänud auk istutusmullaga, jäta taime jaoks ruumi. Istutusmullaks sobib hea aiamuld või neutraliseeritud turbamuld.
  6. Eemalda istikult pott või kilekott. Kilekoti eemaldamiseks lõika see katki. Kui on kevad, siis võiks ka mullapalli lahti harutada ja juured laiali sirutada. Suvistel suurte võrsetega või õitsvatel istikutel peaks mullapalli terveks jätma. Aseta istik istutusauku õigele sügavusele. Elulõngadel on tähtis just õige istutussügavus: taim peaks uuel istutuskohal olema endisest istutusest 5-10 cm sügavamal.
  7. Täida auk mullaga ja jälgi, et taime istutuskoht jääks ümbruskonna tasapinnast kuni 5 cm kõrgemaks ka peale vajumist. Suru muld kinni ja kasta. Toesta taim. Taim on hea ilmaga võimeline ööpäevas kasvama 20 sentimeetrit, ära hiline toestusega.
elulõngade kasvatamine

Toestamine

Elulõngu võib toestada mitut moodi. Võib kasutada looduslikke tugesid, ehitada need ise või osta poest. Looduslikeks tugedeks sobivad olemasolevad puud, põõsad, püsikud, kuivanud kadakad, puuoksad ja kännud. Kuna elulõngad hoiavad end lehevartega kinni, peab pakutav tugi olema piisavalt peenike, läbimõõduga kuni 5 millimeetrit, et lehevarred ulatuksid ümbert kinni võtma. Kui kasutate kände, jämedamaid oksi või kive, peaks lisatoeks tõmbama mõned nöörid või traadid. Külmakindlaid taimi, mille varred talvel ei hävi, peaks kindlasti traadiga toestama. Kõige paremini sobib okastraat, sest okkad ei lase taimedel alla libiseda. Poes saadaolevad puust võrestikud on sageli liiga jämedad ja vajavad lisatoestust. Ridades kasvavaid taimi võib ronimisel abistada nööri, traadi või jämedasilmalise aiavõrguga. Avamaal on kõige sobilikumad toestused peenematest metalltorudest, armatuurrauast või betooni armatuurvõrgust ehitatud kujundid. Ideaalne tugi on selline, mida talvisel ajal on ka ilma taimedeta huvitav vaadata ja mis kevadel ning suvel kattub üleni taimedega.

Hooldamine ja väetamine

Kui istutusmuld on nõuetekohaselt ette valmistatud, pole esimesel suvel vaja taimi väetada, lahjemas mullas moodustab taim tugevama juurekava. Järgnevatel aastatel, kui taimel kulub suure vegetatiivmassi kasvatamiseks palju toitaineid, tuleb neid pealtväetamisega juurde anda. Soovitatav on elulõngu suve jooksul 3-5 korda kastmisväetisega väetada. Kompleksväetist, mis sisaldab põhielemente lämmastikku, fosforit ja kaaliumi ning mikroelemente, peaks andma vaheldumisi orgaanilise väetisega, virtsa või sõnnikuleotisega. Sõnnikuleotise jaoks võtke 1 osa sõnnikut 10 osa vee kohta, kanasõnnikuleotist tehes 1 osa sõnnikut 15 osa vee kohta. Mitte väetada kuiva pinnast! Taimed tuleb hoida umbrohust puhtad ja muld pideva kastmisega parajalt niiske. Kaasaegsemates aedades kasutatakse mõnikord ka tilkkastmist ja pikaajalisi aeglaselt lahustuvaid väetisi.

Talvitumine

Elulõngad püsivad rohelistena kuni esimeste suuremate öökülmade (miinus 5-7ºC) saabumiseni. Oktoobri algul tuleks hakata taimi talvitumiseks ette valmistama. Sageli inimesed kardavad elulõngade tagasilõikamist ja katmist, aga tegelikult võtab see vähe aega, vaid viis minutit põõsa kohta. Suureõieline elulõng ei ole väga külmaõrn. Normaalsel Eesti lumisel talvel talvituvad elulõngad ka lõikamata ja katmata, aga kunagi ei tea ette, milline talv tuleb, nii et ikka tuleb taimed tagasi lõigata ja kinni katta. Tagasilõikamine on vajalik ka selleks, et sundida põõsast hargnema ja kuna ka taimehaigused talvituvad vanadel võrsetel, ei ole mingit mõtet neid alles jätta.

elulõngade kasvatamine

Suureõielisi elulõngu on talveks võimalik ette valmistada kahel moel. Kõige lihtsam on nad 10-15 sentimeetri kõrguselt maha lõigata, eemaldada toestuselt vanad võrsed ja puhastada need umbrohust. Kui maapind on juba kergelt külmunud, peaks põõsa kasvukoha umbes 10-15 sentimeetri kõrguselt mulla, turba või kõdusõnnikuga katma.

Teine võimalus on lõigata ära ainult lehed ja õitsenud latv, kaevata väike kraav ümber põõsa ja keerata väädid kraavi. Et vältida väätide murdumist, peab painutamisel olema ettevaatlik. Hea oleks, kui väädid jääksid kraavi tõusvas joones. Peale peaks panema 7-10-sentimeetrise kihi viljakat mulda ning koha võiks millegagi tähistada. Ka võib maasse kaevatud varred katta katuseplaadi või tõrvapapiga, et hoida neid liigse niiskuse eest.

Mulla alla pandud oksad võivad järgmisel aastal juured alla võtta. Eesti tingimustes ei ole õnnestunud laiaõielise (c. patensi) ja villase elulõnga (c. lanuginosa) rühmadesse kuuluvate taimede võrseid ületalve hoida ega neid kevadel õitsemas näha. Looduslikud liigid nagu tanguutia elulõng (c. tangutica), alpi elulõng (c. alpina) ja suurekrooniline elulõng (c. macropetala) ning nende sordid ei vaja Eesti tingimustes katmist ja tagasilõikamist, kuna nende võrsed on külmakindlad ja nad õitsevad vanal puidul. Poolpõõsakujulised püst-elulõng (c. recta) ja tervelehine elulõng (c. integrifolia) ei vaja samuti katmist, aga kuna nende võrsed ei säili, peab need 10 sentimeetri kõrguselt maha lõikama.

Kui lumi on sulanud, on õige aeg elulõngad talvekattest vabastada. Enamasti jääb sobiv aeg aprillikuusse. Kraapige ära katteturvas, sest see ei lase maapinnal soojeneda. Elulõngade tärkamine on väga ebaühtlane. Mõned sordid ajavad uued suured pungad juba soojal sügisel või talvel välja. Need on üpris külmakindlad ja võivad säilida kevadeni. Suurem tärkamine jääb aprilli lõppu ja mai esimesse poolde. Isegi siis, kui mai lõpuks ei ole elulõng tärganud, ei tähenda see veel, et taim on hukkunud. Nii mõnigi kord tulevad esimesed võrsed mullast välja alles jaanipäeva paiku. Isegi siis, kui taim pole endast veel jaanipäevaks märku andnud, ei tohi ise seda otsima ja välja kaevama minna. Elulõngadel on mõnikord omadus „magada” aasta, kaks või isegi kolm aastat mullas ja siis uuesti kasvama hakata. Mis põhjusel see nii on, ei tea. „Magava” taime lähedusse võiks istutada uue taime, sageli „ärkab” uinunud taim seepeale üles ja hakkab uuesti kasvama. Kui taim on noor ja näete tärkamas ainult 1-3 võrset, siis tuleks neil latv eemaldada. See sunnib taime harunema ja tekitab rohkem võrseid. Kevadel, kui taimed on 10 cm pikkused, on aeg anda lämmastikväetist.

Väikeseõilised elulõngad

(Cl. alpina, Cl. sibirica, Cl. tangutica, Cl. macrobetala ja nendest aretatud sordid 'Memm', 'Estrella' jms). Väikseõielise loodusliku elulõnga istutuskoht võib olla päikesepaisteline või poolvarjus. Sobivad kasvatamiseks ka mööda puid. Taimede vahekaugus peaks olema eri liikidel 1-1.5 m, samadel liikidel 0.7-1 m. Sobivaim istutusaeg on mai, juuni või september. Kottides olevaid taimi võib istutada igal ajal. Istutusauk tuleb kaevata 50x50x50 cm. Kui on soov istutada suuremate puude lähedusse, soovitan istutusaugu vooderdamist juuretõkkekangaga või 3-4 kihi ajalehtedega. Istutusaugu põhja tuleks panna head kompostmulda või kõdusõnnikut. Elulõng tuleb istutada 8-10 cm sügavamale nii, et 1-2 pungapaari jääks mulla alla. Esimesel kasvuaastal ei ole soovitav tugevasti väetada. Kuna väikseõielised looduslikud elulõngad õitsevad eelmise aasta võrsetel mais-juunis, siis ei tohi vanu võrseid lõigata, vaid jätta nad talvituma toestusele. Eesti oludes need liigid katmist ei vaja.